Mõne sessiooni planeerimine läheb üle kivide ja kändude, et tekib tunne, et mis asi kellelgi selle vastu on, et see toimuda saaks. Aga ma ise alati leian ja arvan, et miski halb on alati millekski hea, ehk siis kõik need korrad, mil broneeritud aeg tuli tühistada, oligi vajalik selleks, et see saaks toimuda tollel õhtul.
Ilm oli nii soe ja mõnusa pastelsetesse toonidesse riietatud perekonna ümbritsemiseks oligi sellist helehalli ilma vaja – päike pilve taga peidus, vahepeal endast õigenatuke märku andmas.
Ja siis Mari – minu jaoks nagu välismaa filmistaar, no need juuksed ei ole reaalsed ja kõik on päris, tema enda omad!
Tema enda keha kasvatab talle selliseid juukseid, saate aru – oi ma olin nii kade, aga samas nii hea meel, et kellelgi selline lõvilakk peas on ja no need lained, mis juustesse keeratud – palun kõik pikajuukselised naised, see üleskuste on teile – kurvid juustesse ja pildistama! ;)
Sellist rõõmust ja kergelt kulgevat perekonda on nõnda lihtne pildistada, aga lastega pere puhul on see tihtipeale lihtsalt pime õnn. Minu ees võivad olla vagurad lapsed parajad tegelased või need parajad tegelased on minu ees väga vagurad – oma emal tekib ka raskusi mõistmaks, et mis lapsega nüüd siis juhtus :D Aga see pildistamine lastega ongi ju üks suur loterii, vahva mälestus kasvõi jonniperioodist või millest iganes ;) Käesolev sessioon õnneks möödus täitsa kergelt.
Mina soovin Mihklile õnne ja edu, et saab selliste kaunite naistega oma elu veeta.
Nüüd aga pildid ja tõestus, et elu võib olla magusalt roosa :)
Meik&soeng – Reelika Reimann